Maali leidmise lugu


Veinikojas ju ühtteist nokitsemist isegi on, aga ei midagi uut ega enneolematut, mida kirja panna. Seepärast kriban siia ühe toreda loo aastast 2010.

Nimelt oli meil majapidamises üks järjekordne remont. Vahemärkusena olgu öeldud, et kui me ei oleks endale seda vana maja ostnud ja me oleksime oma maja remontimiseks kulunud raha uue ehitamiseks kasutanud, siis oleks meil võib olla juba 2 uut maja. Aga vana maja - see ei saagi kunagi valmis.


vana kuur peidab saladust

Niisiis oli remondi tarvis vaja vana kuuri pööningult midagi otsida, kas liistu või lauajuppi. Seal pööningul ei ole tegelikult mitte midagi väärtuslikku, vaid vanad laste jalgrattad, natuke heinu 50-ndatest, katkine vokk ja võimasin, mõni välja vahetatud pude uks või aken, voodiotsad, ader, paar sõnnikuharki, rabedad kalavõrgud ja kartulikotid. No mida te siis mõtlesite, siin peeti ju ikkagi omal ajal loomi! Ja kasvatati kogu toit. Aga see selleks.

60-ndate algus. Praegune majaperemees lühikeste pükstega:)


Sel remondipäeval toodi kuuri pööningult alla üks madal kast, mis oli paksult tolmu ja ämblikuvõrke täis. Kastis oli pahna ja sodi sees üks raamitud pilt. Abikaasa mäletas seda pilti oma lapsepõlvest (sest tema vanavanemate maja me ju endale hiljem ostsimegi). Pilt oli seisnud köögi seinal nii kaua, kuni rasvastest köögiaurudest ja kütmissuitsust ära  rääsus ja peale mingit tolleaegset tapeetimist enam seinale tagasi ei ilmunudki. Nii et vanust pidi pildil vähemalt 40-50 a olema. Raam oli puust ja kaetud kipsiga, mis igast puudutusest pudenes. 





Uurisin pilti. esimene asi, mis silma torkas, oli suur ümmargune klaasi-, tassi- või koguni pudelipõhja jälg keset pilti. Teine asi, mis silma torkas, oli heinakuhi, mis minu meelest oli ebaproportsionaalselt suur. Ehk et otsustasin mõttes, et üks päris kunstnik proportsioonidega ju mööda ometi ei paneks, seega on pildi maalinud keegi kohalik isetegevuslik kunstnik. Pilt oli papil (jällegi minu meelest isetegevuslikkuse märk), must ja kole, läbi vettinud, aimatavalt süngete värvidega, niiskuses igatpidi kõveraks tõmbunud, kopitav ja paksult tolmune, tolmune, tolmune. Puudutadagi ei tahtnud. Signatuur oli ka, aga loetamatu.




 



Mõtlesime siis, et viskaks minema. Või ei viskaks? Tegelikult oli pildil ka üks puhtam nurk ja sealt paistis jõgi. Sünge küll, aga väga meisterlikult tehtud. Jõe pinnal ujusid kollased kaselehed. Mõtlesin, et eks igal joonistajal ole ju oma leivanumber. No igatahes seinale ei olnud sealt küll mitte midagi panna, aga päris ahju visata ka nagu ei söandanud. Aga kuna meil oli remont ja et järjekordne remont nii surmigav ei oleks, siis oleme me remontide ajal alati maja sisse midagi ära peitnud. Ajalehe, perepildi, mõne mündi jmt. Nii ka seekord.




Seega tundus parim idee olevat see kahtlane pilt seina vahele pista. Ise veel mõtlesime, et las seisab seal ja kui järgmine renoveerimine toimub, siis on ehk aeg nii palju edasi läinud, et papist tolmukäkk väärtuslikuks muutunud. Mõeldud-tehtud ja pilt lendas esiku seinakatte alla. Ahjaa, enne, kui me ta sinna panime, tegin pildist fotod. 


Lisandustega salapeidik. Lapsepõlve põnevaim koht oli raamatus Buratino, kus ta ninaga tapeedi sisse augu torkas ja august ust nägi:)))



7 kultuurikihti


Sein ehitati valmis ja remont oli lõpusirgel. Mõne aja pärast tõmbasin pildid fotokast arvutisse ja mida ma näen! Teatavasti teeb korralik peegelkaamera ju tegelikkusest alati palju ilusamad pildid. Ja nii oligi. Arvutiekraanil ei olnud ka ei kopituse haisu ega peopesadesse imbuvat rasvast tolmu. Pilt oli täitsa pildi moodi! Näha oli metsaviirg, kuused, sinakashall taevas ja... imeilus sünge jõgi! Aga see heinakuhi, see ei meeldinud mulle ikka veel.


fragment


fragment ja klaasi jälg

Siis asusin signatuuri kallale. Suurendasin seda aina suuremaks ja suuremaks, kuni võis päris ilusasti välja lugeda - A.Jegorov. Küllap nüüd kunstiteadlikumad juba ohhootavad, aga mina ütlesin vaid mõttes ahhahh ja võtsin appi sõber Google otsingumootori...




Igatahes toimus meie toas seejärel järgmine dialoog:

- Issver, see on vist mingi kuulsa kunstniku maal!
- On ka või!?
- No ma ei tea, nett annab siin ühte Andrei Jegorovit ja see on küll kuulus. Õppinud koguni Peterburi Keiserlikus Kunstide Akadeemias ja Repini töökojas... 
- No aga signatuur, kas on siis sarnane?
- Justnagu on ja ei ole ka. Aga tal ongi väga erinevad perioodid olnud ja vanemast peast on ka allkiri muutunud..
- Einoh, tore ju!
- Ei tea midagi, äkki on koopia, võltsing... Aga see päris Andrei Jegorov on Saaremaa ja Kuressaarega vägagi seotud olnud, ta on siin palju kordi suvitamas käinud...
- Aga.....................................
- Mis aga!?
- Aga.................. PILT ON JU NÜÜD SEINA SISSE KINNI NAELUTATUD!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!
- .......................... Mis me nüüd teeme?
- Ei tea. Kaks võimalust - kas jätame sinna või lõhume seina uuesti maha.
- Mine ikka, sa nägid sellega ju niiiiii palju vaeva! Ja pealegi - isegi kui see ON Andrei Jegorovi maal, siis mingit tõestust meil ju selle kohta ei ole. See on ilmselt täiesti tundmatu maal, netis sellist pilti kuulsamate seas küll ei olnud. Aga kui ON tema maal, siis peaksime ju kõigepealt ekspertiisi tellima ja pildi restaureerida laskma...
- Või maha müüma. Aga kes seda sellisena tahab.
- Jaajahh...

Elevust oli peres tükiks ajaks. Seina lõhkumise või mittelõhkumise pidime veidi hiljem otsustama. Seni surfasin netis edasi ja võrdlesin meie maali fragmente seal leiduvatega. Sarnasusi oli palju, kuigi taolised jõekäärud ja metsaribad olid Jegorovil maalitud Venemaal olles. Aga ta maalis ka peast. Sõbrad-sugulased olid veelgi rohkem elevil, küsisid aina uusi uudiseid maali kohta.




Järgmisel päeval tõin raamatukogust raamatu:

 Pilt muutus aina selgemaks ja selgemaks, tunne ja teadmine aina kindlamaks ja kindlamaks, et meie esiku seina sees, kempsu ukse vastas on suur tundmatu kunstiväärtus. No tegelikult ta nüüd ilmselt nii suur ka ei olnud, sest mees maalis Saaremaal palju ja tegi oma piltidega naturaalmajandust. Teoste eest sai ta oma perele kingsepalt saapaid ja rätsepalt kuubesid, küllap muudki head-paremat. Ta elas hästi ja pere millestki puudust ei tundnud. Ja seetõttu olevat paljude saarlaste kodude seintel või panipaikades üsna palju Jegorovi maale. Kuid järeltulevad põlved ei tea nende piltide saamislugu enam ja ei tea ka midagi nimetet kunstnikust. Igatahes mina oma keskkooli tundidest sellist nime ei mäleta ja ausalt öelda - kui palju meil kusntiajalugu õpetatigi. Ja kui õpetati, siis kindlasti räägiti rohkem neist, kes punalippe ja Lenini pilte valmis võõpasid.


Googeldades tuli palju talvepilte ja see oli tema eriline leivanumber - tabada talve valgust ja varjundeid. Mis seal salata, väga põnevad olid ka erinevate oksjonite kataloogid. Kõrgeimad hinnad selle autori teoste eest küündisid 50 000-100 000 eesti kroonini.
Üldiselt liikus meie mõte selles suunas, et isegi, kui me oma ilusa seina nüüd laiali lõhuksime, siis ei ole meil ju sellist vaba raha, et ekspertiis tellida ja pilti restaureerida ja raamida lasta. Juba uurisin ka hindu. OI-oi, ei tulnud kõne allagi! Pidasin meilivahetusi. Väga meeldiv kirjavahetus tekkis professionaalse restaureerija Ene Tromp`iga.

                               http://www.kunstirestaureerimine.ee/index.php?name=avaleht

Saatsin talle fotod ja ühe ja võib olla sel hetkel suurima mure võttis ta meilt kohe ära. Nimelt ütles ta, et see on kindlalt Andrei Jegorovi maal ja teil ei ole vaja ekspertiisi peale küll hakata raha raiskama. Seda tehakse alles siis, kui oksjoni teema kõne alla tuleb. Ja veel kirjutas ta meile äärmiselt hoolitsevalt, kui ääriveeri kalli hinna üle kurtsin ja mõne teise tegija odavamat hinda mainisin, et teate, teil on väga õrn teos - papp, tempera-guašši  segatehnika ja see on väga väga halvas seisukorras. Te võite viia selle odavamasse kohta, kuid pahatihti jõuavad need ikkagi lõpuks tema kätte, sest on seal odavates kohtades ära rikutud. Siin on vaja kalleid kemikaale, spetsiaalset venitust, värve, oskust ja palju aega. See hind ei saa lihtsalt odavam olla. Restaureerimise hinnaks oli 7000 eesti krooni. Raamimine ja transport 1000 eegu ringis. Meil ei olnud sellist raha või õigemini - sellise luksuse jaoks raha. Aga ühe otsuse siiski tegime - me kougime ta sealt tammemustriga seina seest ikkagi välja!

Et ei juhtuks nii:)))
http://uudised.err.ee/v/kultuur/bdc80452-fa8d-4ded-b394-66a26fc4445f


Selle maaliga seoses mõtlesime, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Ja ime juhtus juba mõne päeva pärast! Ühel päeval tulid meile minu vanemad. Nemad olid nimelt pähe võtnud, et meil võiks majas mingi auto olla ja nemad tahavad selleks osa raha anda. Sest kaubik ei olnud ju auto ja see tegi mandril tööd. Kui minu vanemad on midagi pähe võtnud, siis vastu vaidlemisel ei ole küll mingit mõtet. Küll oli jama olukord! Me kinnitasime, et meil ei ole vaja autot, päris ausalt! Nii tore on siin väikses linnas jalgsi käia ja oma suuremad veod saame kaubikuga tehtud. Ei, ostke siis mida tahate, aga seda raha nemad koju tagasi ei vii. Kusjuures - mitte keegi, mitte kunagi, mitte iial elus ei olnud meile varem suurt summat raha andnud. Ega ka mingit muud kallist vara. 

Niisiis oli meil kodus riiulis äkki 8000 üleliigset krooni, mille eest tol ajal oleks ka päris kobeda auto saanud. Aga. Meil oli üks teine kärbes peas. Andrei Jegorovi maal. Tegelikult mõtlesime nii, et teeme selle maali korda, müüme maha ja anname vanematele nende raha tagasi. Mõtleme siiamaani nii. Sest kunsti koguma hakata ei olnud meil plaanis, seda haigust veel vaja! Aga seni, kui see maal müüdud ei ole, on minu vanemad ametlikult kunstimetseenid hr ja pr Arvet ja Aita Veliste. Ja selleks nad jäävadki, sest tänu neile see teos päästetud saigi. Ja raha nad nagunii tagasi ei võta:)

Edasi läks nii, et pilt rändas Tallinna pr Tromp`i kätte. Restaureerimine võttis aega kuid ja tulemus oli loomulikult suurepärane. Koguni nii suurepärane, et heinakuhi enam ninna ei karga ja jõgi on nii sügav ja tume, et maali ees seisteski hakkab hirm. Samas õhkub pildist sügisest rahu. Ka raami valis restauraator - parima olemasolevaist. Me olime päästnud ühe vana Eesti kunstiteose! See on hea tunne. Mingi aeg proovisime seda maali tõesti müüa, aga see ei olegi nii lihtne ja vajaks pikka ja pidevat tegelemist. Maal on alles. Nüüd juba eiteakellele müüa ei raatsikski. Üks koht, kuhu selle maali kohe annaks, on Saaremaa Muuseum Kuressaare lossis. Naabrimehest muuseumitöötaja hr Pesti käis pilti ka vaatamas ja imetles seda väga. Õnneks võttis ta meilt maha ka valehäbi, et äkki ikka ei ole eetiline seda müüa vaid peaksime teose kodukoha muuseumile kinkima? Tema ütles kategooriliselt - ei, ei, mingit kinkimist ei ole, teil on sellega omad kulutused olnud! Aga muuseum praegu sellist kulutust kahjuks teha ei saa...


http://www.saaremaamuuseum.ee/


Veel üks seik. Või pigem õnneks toimumata jäänud seik. Mees ütles, et jumal tänatud, et sellele pildile ühtegi inimest ega looma joonistatud ei olnud. Sest et siis seda pilti enam ei oleks. Nimelt olid nemad Tori kandi poistega lapsena kõik võimalikud ja võimatud pildid ribadeks lasknud. Küll vibudega, küll ragulkadega, küll odadega. No olid sellised ajad, kus sõjast ei olnud veel väga palju aega möödas ja militaaria teemat kõik kohad täis. K.a. vene filmid. Muid filme sel ajal ei olnudki. Ega arvutimänge. Või mis need praegused ajad ses mõttes paremadki on...



Lõpetuseks olgu öeldud, et üsna pea ostsime endale ka auto. Ja paadi. Ja paadikäru. Tulid lihtsalt sellised pakkumised, millest ei saanud loobuda ja ka makstud saime need ise. Aga mitte varast ei tahtnud ma rääkida vaid sellest, et usun 100% selle kodutu prükkari juttu, kellega TV-s intervjuu tehti ja kellelt küsiti, et millest sul ka puudus on? Tema vastas, et tal ei ole mitte millestki puudus, ta saab kõik asjad prügikastide juurest. Reporter küsis, kuidas nii, te peate ju siis hirmsasti palju konteinereid läbi sobrama, et vajalikku leida! Mees vastas: ei, ma tellin endale konkreetsed asjad, mida ma tahan ja saan need. Reporter ei saanud aru, mismoodi tellid, kellelt? Mees vastas: Lihtsalt tellin. Kui mul on mantlit vaja, siis mõtlen, et nüüd ma soovin mantlit ja see ongi peagi konteineri juures. Nii olen saanud kunagi isegi teleka  ja kõike muud, mida vaja. Mul ei ole mitte millestki puudus ja ma ei soovi saada rohkem, kui mul vaja on.


Jaanipäev 2010. Tellitud suvi. Uus paat ja auto. Järelikult oli neid vaja:)



Paadiga merel hommikul kell 4:30. Investeerige mälestustesse!

Oh heldus, kõige tähtsam oleks peaaegu ära ununenud!:)))  Esitlen siis peategelast  ka ikka. Palun nautige. Ahjaa ja selle suures formaadis kõvade kaantega raamatu Andrei Jegorovist, millest ülalpool link on, ostsin ma ka endale internetioksjonilt lõpuks. DIXI!



Dateerimata, kuid tõenäoliselt loodud 30-ndatel




















Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar