neljapäev, 4. august 2016

Vähese veini viga

See siin on selle aasta esimene postitus veiniblogis. Tõenäoliselt ka viimane. Võib olla kõige viimane üldse. Mõtlen, et selliseid jutuvestmise- ja suuremate emotsioonidega veinilugusid vist enam ei tule. Esiteks seepärast, et kahte blogi väga pidada ei jõua ja mis veel hullem - ka veini teha enam ei jõua. Uus armastus - maakodu - lõi mind veinitegemise hobi käest üle. Nagu üks hea inimene ütles, loeb ta nagunii ainult mu 


sest seal on e l u
Ja ma olen temaga täiesti nõus.


Veini ma valmistan muidugi edasi, aga kindlasti palju-palju vähem ja märksa väiksema entusiasmiga. Näiteks sel aastal olen siiani teinud ainult kolm veini. 

Jõulude eel oli olukord selline, et kõik kohad olid hooaja jooksul kogunenud veinipütte täis, aga pudelitesse jõudis neist ainult hädapärane kogus, sest kõik vabamad hetked olime me ju... teadagi kus. Jõuluks oli vaja majapidamine ikkagi korda teha ja nii rändasid pütid riburadapidi sel(g)itustuppa. Ja ausalt öelda on seal praegugi veel üks terve ja kaks poolikut veininõud. Eelmisest aastast siis.


Siiski-siiski! Nii palju ma ennast ikkagi kokku võtsin, et saatsin ühe veini ka Veinivilla ja Maalehe koduveinikonkursile. Väljavalituks osutus pirnivein, mis oli valmistet puhtast, 100%-sest pirnimahlast. Välja valida ei olnud tegelikult vajagi, sest see oli ainuke vein, mis tähtajaks pudelisse saanud oli ja mis ka üsna hea välja kukkus. 




Tulemus oli keskmine. Pirniveinid pandi õunaveinidega ühte kategooriasse. Kuna õunaveinide tegemise traditsioon on Eestis väga ammune, siis kogu seltskonnas oma punktidega esimese kolmandiku lõppu tulla oli täitsa normaalne tulemus. Mul ei olnud võimalik finaalüritusele ise kohale minna, sestap ei tea ma, mis mu veinile saatuslikuks sai. Aga ma tahaks loota, et ta oli lihtsalt liiga noor veel. Seda on nüüd viimastel aastatel palju seal konkursil toonitatud, et laske oma veinidel pisut kauem küpseda.

Kevadise puhkuse ajal toimus veel üks kiire villimine. Hea, et leidsin Kuressaares poe, kust saab veinipudeleid osta. Tühje muidugi. Siltide kraapimise rõõm (haha!) jäi seega ära. 







Nagu juba eelmiselt pildilt näha võib, oli seekord üks pahandus ka. Nimelt kapslid läksid lõhki. Kunagi varem viie aasta jooksul ei ole sellist asja juhtunud, seega olid kapslid ebakvaliteetsed. Paar korda tekkis ka kahtlus, et käärimise peataja ei teinud oma tööd päris korralikult ära ja pidasin juba plaani oma tarvikute ostutšekke säilitama hakata. Aga ah, ju ta jääb.


Ja siis tuli suur kevad, mis kohati oli nagu suur suvi. Must leeder hakkas täpselt kuu aega varem õitsema! Kõik õitses ja kasvas ühekorraga, igast asjast oleks võinud veini teha - võilillest, kuusevõrsest, roosist, jasmiinist, rabarberist, leedriõiest. Aga aega ei olnud. Suure hädaga üheainuma leedriõie veini ikka valmis keevitasin. Kuusevõrse veini ka. Rabarber õõtsub siiamaani kuuri taga. 



Kohustuslik pilt kollase ämbri ja siniste kääridega.
Leedriõie veini tegemisega on mul suur kogemus, selle teen juba nö une pealt valmis. Aga teiste õieveinide tegemiseks oleks pidanud rohkem süvenema ja korralikult pühenduma. On ju paras müstika lõhnast maitset teha, kas pole?



Vot see kadakavein, mis nüüd järgmistelt piltidelt paistab ja mille villimise jällegi karjuvast vajadusest ette võtsin, kippuski mul paugutama. Õnneks külmas mitte, aga pikemalt soojas olles paar pudelit ennast vahuveiniks pidama hakkasid ikka küll. Ega see villimisvajadus nüüd nii valjusti ka ei karjunud, eks ma ikka ise pakkusin oma pere tähtpäevalisele sellise võimaluse välja. Saadi pealinnas ka maida.



See kott on tegelikult üpris väga kõrge:)))))
Üks kiiruga töö oli veel viinamarjade kevadine lõikus. Mina ei tea, kas tegin seda ka õigesti, aga kahtlaselt palju haljasmassi tekkis tookord. Praeguseks on seda jälle liiga palju, marju väga palju ei ole, aga need on söömiseks, mitte veini tegemiseks.


Meenuski just, et meil on tore ukrainlasest naabrimees. Andsime temale ka ikka vahel mõne veini, küll leedriõit, küll kadakat ja kiitust tuli naabrilt ette ja taha. Kuni ükskord tõi naaber meile suure rohelise pudeli ja ütles, et proovigu me tema veini ka. Küsisime, et millest see on? Tema vastas veidi kohmetult, et ah, see on täiesti tavaline vein... viinamarjast. Midaaaa? Kust need viinamarjad siis..? Ah, need siinsamas kasvuhoones mul kasvavad. Appikene, no nüüd oli mul küll häbi oma põõsaveinide pärast. Ja veel mõtlen, et ilmselt kõige paremad veinid, mis siin eestimaa peal üldse tehtud on, ei ole mitte kunagi mitte ühelegi konkursile jõudnud. 

Täna tegelesin ka natuke veinidega. Selitusse läksid kuusevõrse-, leedriõie ja kirsivein. Suuremast osast kirssidest sai ikkagi mahl ja moos.





Eelmisel pildil toimub veini kurnamine. Ükskord läks mul üks suur lõikelaud katki. Suuremat tükki sellest kasutan edukalt siiamaani, aga väiksemat osa ehk lauajuppi ei raatsinud kuidagi ahju visata. Samas kasutust tal ka ei olnud. Kuni tänaseni. Pott oli sõela jaoks liiga suur ja no mitte kui midagi pikka ja tugevat ei olnud sinna toeks panna. Äkki vaatan - lauajupi ots vaatab seinakapist vastu. Sellest saigi siis sõelale hea kindel tugi. Imelik, kummaline tunne tekkis, et kas tõesti otseti kõik asjad on kuskil ette määratud? Et kui teed õige otsuse, siis saab see tasutud...

Müstikast rääkides.. Meil on terrassil selline huvitav lauakekataend. Täna kattis ta sinna kamalutäie kurke. No hea küll, kas seal põõsaste vahel ei vilksatanud mitte sama naabrimehe rohekas tuulepluus? Suvikõrvits on mu enda oma - seemnest grillini. 



Hmhhh. Nüüd hakkas kuidagi kahju, et selle blogiga lõpetada kavatsesin. Jätaks parem otsad lahti. Ära iial ütle iial. Eks siis korjan jällegi ligi 10 kuu pildid ja tegemised kokku ja teen viimase viimase postituse. Ja seejärel viimase viimase viimase. Jne.


J



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar