pühapäev, 11. oktoober 2015

Täna ma jutustan sellise loo...

Tere! Kuna ma ei ole ammu veinitegemisest kirjutanud, siis tervitan täna lausa viisakalt ja pidulikult. Veine olen ma vahepeal teinud küll, aga pudelitesse ei taha nad kuidagi jõuda. Suine aeg... Nüüd juba sügisene aeg. Ja kuna kõigeks on antud aeg, siis praegu järelikult ei ole veini villimise aeg.  



Veinikoda on vahepeal lihtsalt mingi muu koda, näiteks homme on ta hoidistekoda. Retseptid on netist välja otsitud ja päeval käisin poest maitseaineid toomas. Poes olid minu järel järjekorras purjakil, elevil noormehed. On meil ju kuulus autoralli-nädalavahetus. Üks poistest vaatas letil mu kaupa ja küsis sõbramehelikult:

Mis sa tegema hakkad, et nii palju maitseaineid ostad?
Mina: Hoidiseid hakkan tegema.
Poiss: Aa, mul mutt teeb ka neid.
Mina:  No eks mina olen ka ju mutt.
Poiss (mõtlikult): Nojah..... seda küll....

Igatahes ühed lustakad hoidised tulevad, seda ma tunnen. Tomatite- ja kurkidega õnnistas mind jällegi ema, porgandid andis maa-naabrimees, kõrvitsalised õnnestus alles suve lõpu poole kasvama saada ja õunad kasvasid ise. 

Laest maani


Põhjamaa banaan




Õunapuud kandsid sel aastal vähe, ainuke pirnipuu andis aga väga palju saaki. Meie aias tähendab vähe õunu seda, et komposti läheb ainult mõni kärutäis, suuremaid korjamise kordi on kõigest paar-kolm  ja mahla saab täpselt parasjagu. Parasjagu tähendab aga seda, et jätkub ka kaheks aastaks, kui järgmisel aastal mingil põhjusel mahla ei saa. Sellist asja ei ole küll kunagi varem juhtunud, aga teadagi mis ajastust tulnutena on mõned kiiksud visad kaduma. Raamatupidamine ütleb siis seda, et 

Õuna-pirni mahla saime 63 l
Pirnimahla 66 l
Õunamahla 49 l

Veinideks raatsisin eraldada kokku 50 l ja tulevad need järgmised:

Pirni-rabarberi vein
ja
Vahuvein õunamahlast väikese vaniljega.

Ja kogu selle rapsimise sügavam eesmärk ei ole mitte suure mahlakoguse varumine vaid see, et saaks puud võimalikult kiiresti tühjaks, aia puhtaks ja tööd kaelast ära, et lumi võiks tulla ning me ise saaks puhata ja mängida. Seekord läks õnneks. 



Ühe õunapuu all oli äkitsi meeämber - meil on ka linnanaabrimees mesinik:)

Õuna-pirni



Öökülma tulek oli seekord vägagi ette teada. Õueviinamarjadel peaks nüüd see kõige õigem maitse käes olema. Kuigi veiniks tohib nimetada ainult ja ainult viinamarjadest tehtud jooki, siis mina vaevalt oma paari viinapuu saagist kunagi veini teen. Aga kõik nad on juhtunud mul väga magusad sordid. Jah, isegi tänavuse, külma suvega. Kõige magusam on Sommerset seedless. Ta oli magus juba septembri keskel, kui pooled marjad veel rohelised olid. Seemneid ei ole sel sordil üldse tunda, väga rosinalik mari.

Sommerset seedless septembris

Sommerset seedless oktoobris


Ma ei ole ikka veel viinapuude lõikamist endale päris selgeks teinud, sestap on marjad pisikesed. Guna ja Zilga on meil alles teist aastat ja ksvatasid vaid mõned marjad, aga maitsed saime teada. Guna on suuremarjaline ja seeme on ka suurem:

Guna

Ja Zilga on tumesinine mari, mõnusalt vürtsika maitsega:

Zilga


September
Nüüd on aias veel vaid mõned taliõunad. Kui jõuan, teen moosi või kuivatan. Ja leedrimarjad! Musta leedri marjadest ma veini ei tee, sest see vein kipub tulema animaalse maitsega. Ilmselt sobib see mari mingile muule viljale või mahlale lisaks. Aga huvitav on, et leedrimoosil küll mitte ühegi looma maitset juures ei ole. Väga mõnus moos on, kui just seemneid ei karda või siis veel parem, kui seemned-nahad välja sõeluda. Ja sobib neid marju ka otse loomulikult õuntele lisada. 




Ja täna ongi juba homme ehk siis pühapäev! 

Kollaseid kirsstomateid noppisin pikkadelt rootsudelt terve kilo kokku. Need panin tarrendisse. Pole ma varem kunagi marinaadi tarrendanud (kui kala välja arvata) ja ammugi mitte ei ole ma purke ahjus kuumutanud. Aga käsk on käsk.


Seejärel tuli lahendus leida kolmveerandile ämbritäiele kurgijunnidele. Egas midagi, püüdsin need kurgikoored siis kuidagi ära väärindada, sest sees oli juba suur seemnesodimöll. Taaskord oli seks puhuks netist üles otsitud särtsukurkide retsept. Purki jõuavad need alles homme.



Ja siis hakkasin tšatnit tegema. Mõtlesin, et teen seda kahte sorti - rosinate ja karriga ning oliivide ja terava paprikaga. Tegelikult läks nii, et tuli kõik ühes möks. Karri jätsin igaks juhuks üldse panemata ja porgand - see lihtsalt ununes panemata. Põhikomponent oli jämedalt riivitud kõrvits, lisaks sibul, küüslauk, tomat, till, sool, suhkur, pipar, äädikas. Keeduvedelikuks läks potipõhja 1/4 pdl seisma jäänud enda tehtud õuna-vahuveini. 



Katselaborist, ehk õuest kuuriseina pealt, tõin ära viimased viinamarjad. Guna maitsele ei tulnud külmakraadid kasuks, lausa liiga läägeks olid marjad muutunud. Aga see imeline Sommerset seedless on igat moodi hea, ka külma saanuna. Zilga kolm kobarat olid juba varem ära söödud. 

Oktoober





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar