neljapäev, 27. märts 2014

Vähem on parem

Algas alkoholi liigtarvitamise ennetamise teavitus „Vähem on parem“.



Kõik on õige. See tähendab, et sõnad on õiged. Ometi teab nii TAI (Tervise Arengu Instituut) kui riik kui valitsus kui iga inimene, kes vähegi sügavamalt alkoholi liigtarvitamise peale mõelnud, et tegudes oleks veidi enamat vaja. Ehk et kompleksset tegutsemist kõigil rinnetel ühekorraga! Jalgratas leiutati ju juba ammu. Rootsis näiteks. Kõik me teame, kui raske on seal alkohli poest kätte saada, sest linnas tavaliselt ainult üks alkopood ongi. Ja seegi pigem vähe aega lahti. Alkohol on seal väga kallis, reklaamid piiratud, riik ei ole nii suuresti sõltuv alkomaksudest ja alkoärimeestest, tehakse teavitustööd, alkoholi liigtarvitamine on häbiasi jne jne. Ja asi peab üleüldse pihta hakkama alkoholipoliitikast, mida meil ei ole olemaski ja ilma milleta mitte midagi olulist toimuma ei hakka, tehtagu kampaaniaid palju tahes.

Minul on ka üks hea meede alkoholi tarvitamise vähendamiseks - tehke koduveini! Aga seda tuleb teha hästi ja nii ilusasti, et ei raatsi ära juua. Võin kindlalt öelda, et sellest ajast, kui ma neid kullakesi siin oma käte vahel voolima hakkasin, oleme me aina harvem pudeleid avama hakanud. Varem sai nädalavahetusel poest mõni hea vein toodud ja õhtusöögilauas see perega ilma suuremate tunneteta ära manustatud. Nüüd aga... Peab ikka hea põhjus olema, et oma suure vaevaga valmis nikerdatud pudel lahti teha  ja tõepoolest joome me veini nüüd poole vähem. Tegelikult me ei joogi teda vaid maitseme, hindame, mekutame, võrdleme, arutame, kritiseerime, kiidame, pööritame silmi, ajame pead kuklasse, torutame huuli, nuusutame, loksutame, kissitame silmi, naeratame totakalt - on see siis normaalne joomine? Pealegi ei ole mul ikka veel vaakumkorke (khmm-khmm, sünnipäevalised-külalised!), et võiks ka pooliku pudeli nädalaks-paariks külmkappi jätta, ilma et ta hukka läheks.


Eriti suuri veinitegusid praegu kojas ei toimugi, vaid üks kadakaveintsukene ongi kuskil pooleli ja kipub muude tegemiste kõrval ära ununema. Siinkohal näitan ära uue tööriista, mis jõuluvana kotist välja ilmus. Väga tarbline asi, oleks mu vanaema öelnud. Küpsetamisel veel eriti tarbline.





Ja veel näitan ma uut pokaalide hoidikut, mille kojaperemees ise tegi. Mõnusalt tagasihoidlik.



Veinivilla ja Maalehe koduveinikonkursil olevat "valim" koos, no loomulikult viidi sinna rekordarv veine ja nii mõnigi neist Saaremaalt. See nakkus levib jah, tean omast käest:) Kui nii edasi läheb, siis tuleb hakata Saaremaa koduveini konkurssi eraldi korraldama.


Ühes varasemas sõnavõtus viskasin ma kriitikat meie linna skulptuuride kohta. No muidugi jäi süda veidike valutama, et kust võtan mina õiguse nii suurte meistrite töid kahtluse alla panna. Eilses kohalikus lehes oli aga ka üks asjatundja täpselt sama meelt ja mina võin oma kivikese südame pealt rahumeeli Tori lahte poetada.  Mina kirjutasin meie kujudest siin:


 Ja nüüd oli Meie Maas kirjas nii:


Linna kõige kesksemal kohal ja olulisim on Vabadussõjas langenute mälestussammas. Olavi Pesti (Saaremaa Muuseumi teadusdirektor) pidas seda kunstiliselt väga ebaõnnestunuks, nagu kõiki teisigi Amandus Adamsoni toonaseid töid. /.../ Kõige populaarsema monumendina nimetas Pesti 2002 a Tauno Kangro poolt tehtud ja mere äärde paigaldatud "Suurt Tõllu ja Piretit". "Kunstiväärtust sellel ei ole. Tegemist on materjali viidud karikatuuriga".


Hahahaa! Ma käin seal karikatuuri all ju kala püüdmas, nüüd ma ei saa sealt mitte kunagi enam ilma itsitamata mööduda:)))


 Ons meil siis midad ilusat kaa vöi? On on! Mulle meeldib see pisike lapsuke Kitzbergi tänava alguses istepingi otsa peal. Ja sanatooriumi Saaremaa Valss sisehoovis on ka üks ilus daame ja kuju jumest on juba kaugelt näha, et tõepoolest on mudaravilaga tegemist:). Lihtsad ja klassikalised oma ajastu tööd.









 Aga blogil hakkab ju sünnipäev tulema! Umbes täpselt 2 kuu pärast. Siis peaks midagi erilist ette võtma. Kahjuks olen ma oikuipalju tähele pannud, et nii mõnedki huvitavad blogid ongi vaid umbes poolteist aastat aktiivsed olnud. Peale seda jäävad postitused aina harvemaks ja harvemaks või siis hoopis soiku. Eks ole sama ohtu siingi karta, sest uued huvid ja teemad tulevad ju peale. Äkki muudaks blogi formaati, teeks talle immitsa muutuse? Või ei ole see hea mõte?

Tänu varasele kevadele on olnud võimalik palju looduses käia. Näiteks mõtlesin ikka hea tükk aega, kas teha vahtramahlast veini või mitte? Ei teinud. Läks sügavkülma.

Mäletan lapsepõlvest, et üks kindel kevadekuulutaja oli igal aastal mädanema kippuv kõrvits riidekapi otsas. Minu viimane ja kõige suurem kõrvits hakkas sel aastal lausa kurjakuulutavalt kevadet kuulutama, nii et tuli talle koht kiiresti kätte näidata.


Ja nooh kui juba särg sees on, siis kevad enam tagasi ei lähe. Koos särjelaadungiga toodi ka hunnik kiiska, kõik olid marjakalad.




Kevade esimestel minutitel sumpasime pehmes lumes, kuulasime merelainete loksumist, trotsisime tuult, põletasime särakaid, maitsesime klassivenna tehtud kolme sorti pannkooke ja rüüpasime pokaalikese kadakaveini.





Aitäh, Tõnis ja taustajõud Helli! Murdsime sel õhtul müüdi, et inimesed istuvat muudkui arvutis ja päriselt üldse ei suhtle. Näed, meie ei olnud peale igiammust kooliaega  kordagi niimoodi e`spetsiaalselt kokku saanud, aga nüüd lipsasime mugavast FB-st välja ja läksime mere äärde päriselt kohtuma. Veinikotta sain kaasa viia aga üliägeda kingituse. 




 


 
 
 
 
 
 
 

pühapäev, 16. märts 2014

Roooooooosa:)

Tsauki! Viimane 2013 a vein sai eile korgi alla. Minu esimene Rose`! Vol 11%. Poolkuiv. Selge. Sobib hästi minu uue roositapeediga. Tegelikult segatud kokku kaks veini - valminud taliõunast pressitud mahlast tehtud õunavein ja aurutatud arooniamahlast tehtud vein, kus happeks ka liitrike alõtšamahla sees oli. Rahul! Läheb küpsema. Kui ikka suudame kuumal suvel ta`st näpud eemale hoida...

Lubasin eelmises salapärases kirjatükis, et järgmine lugu tuleb ainult veinist. Täidan lubaduse. Kuna aga ainult see üks roosa vein praegu meeli erutabki, siis pildigalerii on ka ainult temast. Ja loo lõppu tuleb tänutants meie nooremalt võsukeselt, kes tegelikult selle veini üldse tellis. Juba ammu tellis, aga teoks sai alles nüüd. Loodame, et ta viib seda maitsta ka oma kaunile ja andekale kaaslannale, kellega koos nad seda tantsu tantsivad nii, nagu oleksid just äsja käinud lossiaias suuri roosasid inglise roose nuusutamas:)))














Fotosessiooni ajal käis pea kohal äge nokkimine ja isegi meie flegma kass tegi selle peale paar magusat lõualõginat:)
















Alisa ja Ramon

http://www.youtube.com/watch?v=6yZkSPnSbQg&list=UUFq0xsO8q1E5So6EGiskjWA 




 

laupäev, 15. märts 2014

Elu saladus lahendatud!

Vaid üks virr-varr on olnud paar viimast nädalat! Elu on ikka kordades rohkem olnud, kui veini. Küll ma veiniteemani ka jõuan, kaks käärimisämbrit on tänase hommiku seisuga juba põrandapinnast kõrgemale tõstetud, seega hakkab midagi toimuma ja kajastan seda ilmtingimata. Aga võtame järjekorras.

See blogi. Ja kirjutamine. Alati kukub natuke teistmoodi välja, kui mõelnud oled. Veiniblogi populaarseimaks looks ei ole mitte mõni veinilugu vaid hoopis Maali leidmise lugu. Siiamaani võtavad trükiväljaanded ühendust ja paluvad luba seda avaldada. Aga meite meelest on see lugu juba ajalugu ja las ta istub seal oma alapealkirja all nüüd rahus seni, kuni keegi digitaalsüsteemist midagi paremat leiutab. Oli pakkumine ka ühelt peatoimetajalt kolumne vmt kirjutama hakata. Noo, miks mind ei huvitaks, ega kirjutamine ju kotis püsi. Aga jälle see sama vana jama nagu joonistamisegagi - käsu peale ei tule. Eks näis, kui puhkuse ajal pea välja puhkab, äkki siis viskan 10 lugu korraga? Aga vaevalt:) 


Ameteid peab ikka inimesel tagataskus olema. Mul üks tuttav, kellel kaks kõrgemat haridust ja kes üle 15 a riigiametis olnud, ütleb ikka, et kui tema peaks töötuks jääma, siis hakkab ta lesta fileerima ja seda restoranidele müüma. See talle meeldib ja see tal hästi käpas.


Pilt on võetud Rannarahva Muuseumi lehelt, vast neil ei ole reklaami vastu midagi:)


Oma päristööst ka üks väike vihje

Kõige leebemate ametite hulka mu päristöö just ei kuulu, kuid meeldib väga ja pakub isegi peale 15-st aastat tegutsemist uut ja huvitavat. Või on see hoopis nii, et mõtlen endale uut ja huvitavat ise välja? Pilt on ühest algatusest, mida nüüd 3 kuud vedanud olen ja mis huvitaval kombel juba üle terve maakonna tuld on võtnud. Võtsin oma töö hobiblogis jutuks praegu selleks, et ei arvataks, et keegi siin elab nagu linnuke oksal - ajab veini, sööb lestafileed ja veedab araabia öid.

Nojahnoh, eelmise postituse kohta üks sõbranna ju ütles, et oo, justkui araabia öö teil seal olnud! Tegelikult jällegi lihtsalt juhtus nii, et SEAL, kus me nüüd tõepoolast vahete-vahel olla saame, on valgel ajal lihtsalt nii palju muud tegemist, et pole aega fotokas nina peal ringi käia. Ja nii tulidki õhtu saabudes pimedad pildid. Seal panime vahtramahla jooksma, leidsin platsikese karulauku, tutvusin uute vahvate inimestega ja pärast piltidelt vaadates olime juhuslikult korranud Eesti filmiklassikat. Mäletate Suves seda kohta, kus Teele tuleb Ülesoole noori õunapuid pakkuma? Aga pererahvas parajasti sööb talulaua taga ja vanaperemees kukub kiiresti rabistama, et kartulikoored laualt ära koristada ja laudariided silma alt ära panna. Armas hetk, aga meie koorisime just nimme koored laua peale ja kui lesta tulema hakkab, siis võite kindlad olla - mina söön seda ainult noaotsa ja pöidla abil. Vanaisa sõi mul kõiki toite vaid noa abil, ehkki talle pandi alati taldriku kõrvale ka nuga ja kahvel. Kusjuures mingit sodimist ei olnud ja näpud jäid puhtaks. Oskan ka seda kunsti:)









http://youtu.be/OKZawmM-0Qs 



Ega ma lühemalt kirjutada saa, kõik see jutt viib tasapisi elu tõeni välja, mis on nii lihtne, et imelik kohe. 

Aga nüüd astub lavale meie pereliige kass. Miks? Sest inimesel soovitatakse elada nagu kass. On ka öeldud, et kass asendab ravimitest rahusteid ja koer antidepressante. Täiesti nõus. Kass elab tegelikult endale, aga kõigile teistele tundub, et ta on just nende jaoks nii nunnu, pehme, armas, soe, sõbralik ja nurruv karvane kaisukas (enamasti). Ta magab palju - see on puhas lõõgastus ja see toob tervise. Ta ringutab, sirutab, haigutab, hoiab puhtust - see on kasulik. Aga kui vaja, siis liigub ülikiiresti ja osavalt. Ah, igaüks ju teab, milline kass on, mis ma siin ikka seletan. 






Meie Bobby on toakass, aga kui meil nüüd äkki on vaja teda mõnikord loodusesse kaasa võtta, siis selleks, et ta stressi ei saaks, hakkasime teda väheke harjutama. Sest et karta on, et hiirt-rotti võib ta pidada riidest mänguasjaks ja tuul on tema meelest tolmuimeja tagaosa vanem vend. 



Mõned seemned olen mulda pistnud ja pakkide viisi lilleseemneid ootab oma järge. Taimekasvatus on mul rohkem nagu muuseas. Kohti on, kuhu neid pista ja las saavad siis oma võimaluse. 





Olen viimasel ajal tähele pannud, et kui mina leian või leiutan oma peas mõne väärt mõtte ja kui see on tõepoolest õige ja hea, siis tasutakse mulle selle eest heldelt. Unistusi täitub.. Kui minuga juhtub midagi head, siis kerin mõtteid tagasi ja leian, et ahhaa, see elutõde oligi siis järelikult õige!? Palju head on olnud. Samuti ka rasket ja keerulist, aga ma ju tean, et elu käibki üles-alla siksakke mööda. Ja ma olen tänulik iga pisemagi õnneliku juhuse üle. Näiteks mõtlesin, et nüüd oleks aeg endale üks tõeliselt roosiline tapeet hankida. Internetiotsing oli ehmatav. Roosidega tapeete ei tehtagi enam või kui, siis hirmmoodukaid disaintapeete. Ja millised hinnad! Võtsin teema jutuks ühel kohvijoomisel ja juba järgmisel päeval sain telefonikõne - tule tapeete vaatama! Kaubaks olid ehtsad, hingavad pabertapeedid venemaalt, millel hind pea olematu! Kusjuures tapeedisektsiooni sisse astudes oli minu eriti roosiline tapeet sadade teiste reas absoluutselt kõige esimene! Vahel mõtlen, et kes Sa selline küll oled, kes Sa seda minuga teed? 


Nonii ja millest ma siis täna siin kõik kirjutasin?  Tööst ja töötusest; hobidest ja kutsumustest; mõttest, teost ja tagajärjest; raskustest ja nende ületamisest; unistustest, nende täitumisest ja tänulikkusest; juurtest; valikutest ja võimalustest; puhkamisest ja mõnulemisest; talupojatarkusest ja ettenägelikkusest; märkamisest ja sellest, et kõikide valu ei jõua niikuinii ära valutada ja kogu maailma tööd ka mitte ära teha ning lõpuks sellest, et kogu see keeruline maailm on tegelikult lihtne. 


.   .   .


Teate, ma panin oma teooria siia kirja küll, aga see lihtne jutt tuli ikkagi päris pikk. Ja päris tõsine. Mõne meelest kindlasti üks igavene esoteerika või koguni usujutt. Äkki mõni isegi vihastab?;) Nii et ma ei hakka siin poolvallatus blogis seda avaldama. Aga kes soovib, võin selle tänase loo lõpu talle meilile saata. Jätke või saatke oma meiliaadress. 

Luban, et järgmine postitus tuleb ainult veinist!:)


Leitud 7 päeva tagasi


 


neljapäev, 6. märts 2014

Päevakajaline

Oh, Krimm, Krimm, sel aastal me siiski ei kohtu. Lennupiletid, hotellid tühistatud. Aga üldsegi mitte rahutuste ja okupatsiooni pärast! Olime seal ka Gruusia sõja eel ja sõitsime isegi Sevastoopolisse, kus läbi raudaia varbade vene sõjalaevu pildistasin. Ei seal turism lõpe, olgu või sõda või tuumajaama plahvatus. Jah, isegi Tšernobõli oleks olnud võimalik turistina minna. Mul on Krimmi reisidel tehtud tuhandeid pilte ja seepärast ei suudagi valida seda ühte-kahte, mida siia riputada. Aga panen hoopis pildi oma Musta mere kildudest.  Inimene ei suuda ju lihtsalt mitte midagi tegemata rannas vedeleda ja nii ma neid kilde seal otsingi. Ikka nii, et kere soojades lainetes, peaots veest väljas ja käed kaevandamas. Väga asjalik tegevus. Aga ma nimelt pesin nende kildudega viimati suuri, 3-liitriseid vahuveini pudeleid seestpoolt. Ükski pudelihari ju ei ulatanud.



Krimm jääb sel aastal ja võib olla ka järgmisel ning ülejärgmiselgi aastal ära, sest uskumatu küll, aga midagi veel tähtsamat ja veel põnevamat tuli vahele;) Sellest millalgi hiljem.

Kaks õhtupoolikut olen saadetist pakkinud. Koduveini konkursile muidugi. Võistlustulle läheb seekord ainult kolm veini - kadaka, õuna ja aroonia. Ei midagi erilist. Kui pakk juba koos oli ja kinnised ümbrikud andmetega lisatud, avastasin mahlakarpide tagant veel ühe kuuese kasti. Peal oli kiri - Wildenbergi vahuvein, 6 tk, konkursile! Ah, juu jääb, ei hakka enam asju ringi tegema. Las küpsevad edasi. Äkki sel aastal ei olegi aega veini teha, siis on vähemalt see ükski järgmisele konkursile saata. Aga siin siis selle aasta saadetis:







Eesmärk? Sama, mis eelmiselgi aastal - pääseda kasvõi ühe veiniga finaali (eelmisel aastal sai neljast kaks finaali). Tean, et see on ütlemata kõrge ja ambitsioonikas eesmärk, sest koolkond on juba väga suur ja tugev. Kaks sõberikest saadavad ka oma veinid, ka neile soovin sama - pääset finaali. Siis saame suvel koos Haapsallu minna. Minna saaks ju niikuinii, aga siis oleks põnevust rohkem.

Järgmine lugu tuleb loodetavasti pildirohke. Nüüd ju valget aega rohkem ja fotoka mälukaardi tühjendasin ka üle pika aja ära. Täna oli 7 kraadi sooja, aga meil, mereäärsetel, lõpeb selline varajane soe alati külma udusahmakaga. 


Kas mäletad seda aega

kui kiirteed täis kasvasid

Kõigepealt tuli võsa

õige ruttu ka sääsed ja ööbikud...


/Kristiina Ehin/