Sellise sündmuse peale tuleb kõmulisi pealkirju nagu varrukast kohe. Oleks sobinud ka selline: Vanajumal oli täna saarlane. Või: Kuidas me vahuveiniga lage pesime. Sedasi eile õhtul juhtus meil jah. Aga mis majapidamine see on, kus ei oleks kasvõi kordki shampust lakke lastud. Nüüd siis see temp ka tehtud, mis siis, et alles 25 aasta jooksul esimest korda. Heh ja sedagi mitte eluruumides vaid töötoas.
Nimelt olin oma tupsukesed siidriveinisegulised vahuveinialged töötuppa külma ära viinud, sest pudelid hakkasid toas kahtlaselt kõvaks paisuma. Panin ju osa märjukest veepudelitesse järelvalmima. Kõik oleks läinud plaanipäraselt, kui ilm ei oleks alt vedanud. Kes seda siis arvata võis, et septembri keskel ikka veel suur suvi on. Kui ühes laulus algas märtsis mai, siis meil siin algas sel aastal septembris juuni. Novat ja ei olnudki seal töötoas piisavalt külm. Aga egas ma seda teadnud ju. Elutoas oli ikka tüki soojem. Kuni eile õhtul käis üks korralik pauk! Mõni hetk enne seda, kui inimhingedel viimane toimetamine õuepool tehtud sai. Ja õnneks õnneks õnneks mitte PEALE seda. Töötoas avaneski siis pilt, kus lagi tilkus ja üks 18-st pooleteistliitrisest pudelist sisaldas vahuveini veel vaid 3 sendimeetrit. Üldiselt seda pommi oleks oma silmaga näha tahtnud küll, sest pudel lõhkes põhja alt ja selleks, et juga lakke lasta, pidi ta ennast ju korgi peale püsti ajama. Aga võib olla tuiskas mööda tuba ringi ka, kes sedagi teab.
Kiirabi korras sai ööhakul kõikidest pudelitest suurem vurts välja lastud ja tänaseks tuli leida mul kogu loole üks hea lahendus. Vastasel juhul oleksid ülejäänud 17 pudelit ka peagi kõik üksmeelselt oma lõhkised põhjad ülespidi pööranud ja sisu mööda töötuba laiali laotanud. Nagunii lendasid eile juba pooled Kuressaare linna veinikärbsed kohale.
Lahenduseks sai jällegi vana hea piimanõu. Kui ma eelmisel aastal mõtlesin, et piimanõu suust vahuveini pudelisse villides liiga suure hulga gaasi kaotsi lasin, siis sel aastal on see vaid teretulnud nähtus. Eriti hea meel on mul selle üle, et päris arvestatav kogus pärmi jäigi nende plastpudelite põhja. Olin nimelt üsna veendunud, et korki lahti päästes hakkab jook kihisema ja mulle üles ajama ning võtab oma armsa pärmigi jälle üles kaasa. Ei võtnud oluliselt, võttis vaid nii palju, et pudelisse villitult veel viimane vurtsuke tekkida saaks. Seega saame ka sel aastal kõigi omaenese lolluste ja loodusjõudude kiuste ilusa vahuveini.
Tegelikult vist siidrist ikka saaks saia. On ju olemas küll selliseid retsepte, kuhu mulli ja pulli pärast küll õlut küll mineraalvett sisse pannakse. Pärmist rääkimata. Nii et saame meie oma siidri-veini ristsugutisest ühel hetkel ka vahuveini. Praegu toorena on ta rabarberiselt hapukas, klaarõunaliselt karge ja õige kergelt vanilli maitsega. Pidu-piduuuu!;)
 |
| Aitäh Üllele! :) |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar