pühapäev, 8. september 2013

Ikka keeras lõpuks veiniks ära.

Suvi ei lähegi enam ära. Niitsin muru, nina otsast tilkus tilk-tilk. Enne seda sõidutasin kolm kärutäit mädasid õunu ja pirne sinna taha, kõige kaugemasse aiasoppi. Eriti pirtsakas on sel aastal pirnipuu. Küll oskas ta endale täiesti X-hetkel (loe: liiga vara) linnuparve külla kutsuda, siis hakkasid pirnid lihtsalt heast peast puu otsas mädanema. Igatahes redel on nüüd puu alla veetud ja ühel ilusal, peagi saabuval õhtul, on puukesel Tühjake nimeks. Ja ei mingit kuu aega pirnipuu alt läbi käimist ja kilekottide täis korjamist!
 



Reedel oli Tallinnas ka suvi. 9 tundi sõitu, 2 tundi tööasja, 3 tundi oma kallitega koos. Nihukest venekeelset ja spetsiifiliste sõnadega pröökamist, mida üks linnaliini bussijuht ühe sõiduauto katuse pihta üle linnamüra karjus, ei olnud ka enne kuulnud. Muide, ärge te kraabitava piletiga suuremat summat mitte võitke, sest seda raha ei saa Danske pangast ka kätte, olgugi, et pileti taga seda suure suuga lubatakse. Või noh, kui endale arve avada, siis muidugi saaks.
 



Bussis tuli telefonist see jalkamöll ja koju jõudes, kui teine värav tuli, pidi kass infarkti saama. Sellist möiratust ei olnud tema oma noore elu jooksul veel oma vagura emme ja kombeka issi suust kuulnud.
 



Laupäeval olin pool päeva kolimisauto. Üks sõberikene hankis enda firmale uue kontori, uue mööbli, uue läpaka, uue telefoni ja lõpuks läksime tõime uue postkasti ka. Bürool on miljonivaade. Nii palju taevast, nii palju vanu kõrgeid pargipuid ja muinsust ja mälestisi, kuhu vaid vaatad. Kade. Ja rõõmus sõbra üle.

Miks ma seda kõike kirjutan? Sest et ma ei ole nädal aega veinidele kätt ka külge pannud. Ja selleks ka kirjutan, et mõne aasta pärast meenutada - see oligi see pikk ja soe suvi. Õhtul kella seitsmeks mädaõuna- ja mururalliga maha saanud, lohistasin ennast tuppa ja otsustasin lõpuks natuke puhata ka... ja siis toodi kingituseks ämbritäis ploome! Mmmmm, millised mesimagusad suured Viktoriad, vaat milleks oli seda lõppematut suve vaja! Ei siin ei olnud edasi lükata midagi. Veinikojast laenasin suhkrut ja kolme tunni pärast olid nämmakesed valmis.
 



Ja siis, kui tulin oma ilupilta siia kollaažiks kokku seadma, leidsin kaustast sellise pildi, millle olemasolu ma absoluutselt enam ei mäletanud! Korralik fotoreportaaž kõige esimese veini tegemisest 2011 a kevadsuvel. Ehh, süda läks soojaks kohe:). Olgugi, et see vein suht nässu läks.  Siin see pilt on. Veits kirju-mirju, a mis siis.
 

2011
 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar