kolmapäev, 7. august 2013

Turbovein

Ongi, jah, päriselt olemas selline veinipärm, millel nimeks turbo- või kiirpärm. Reklaam pakil lubas, et vein käärib valmis 1-2 ööpäevaga!?!?! Pakk on selline tõsiselt kopsakas ja raske. Seega arvata ju võis, et ülikiire käärimine tuleneb pärmi rohkest kogusest. Aga kas tõesti ainult päevake-paar ja ilus vein valmis? No ei saa ju jätta proovimata. Ammugi teada ütlus, et kõige paremini saab kiusatusest jagu siis, kui sellele järele annad. Kuigi kahtlus jäi ikkagi kriipima, et see üks õige asi olla ei saa. Isegi müüja ütles salapäraselt sosistades, et seda pärmi ostetakse tavaliselt puskari tegemiseks. Tere hommikust! Sellist plaani mul küll nüüd ei olnud. Lapsepõlves olin ikka mõne puskaripudeli suust seda lõhna ju nuusutanud, aga miskit peale kolemälestuse sellest küll ei meenunud. Virdeks valisin sellise tooraine, millest pärast kahju ei oleks... No oli üks... virre selline:)))  


Hakkaski siis käärimine suure mulinaga pihta, kusjuures ka tavaline veinipärm hakkab juba samal päeval usinasti tööle, kui ikka temperatuurid õiged on. Tõstsime käärimisnõu igaks juhuks vanni põhja ja nii ta seal paarutas. Õhtupoole sai see põrgumasin seal tööle pandud ja hommikuks oli terve maja pärmi-, et mitte öelda öllelõhna täis. Ei olnud meeldiv. Ka mulistamine lõppes enam vähem nii kiiresti, nagu pakil lubatud oli. Käärimisnõust vaatas vastu ehtne koduõlu, selline helekollakas ja läbipaistmatu. Jätsime ta seal mõneks ajaks rahule ja tõepoolest, pärm hakkaski rahunema. Mõne aja pärast oli paks kord pärmi nõu põhjas ja sifoonisime puhta(ma) kraami puhtasse nõusse. Kuigi lõhn oli ikka veel vastik, sai seda asjandust ka maitstud. Maitse vastas kahjuks lõhnale. Oli aprillikuu ja veinipäevikusse sai kirjutatud märge: turbopärm = jama! Tahtsin selle solgi muidugi otsekohe kanalisatsiooni valada. Ise veel muretsesin, et äkki paneb see kogu Kuressaare linna puhastusseadmed käärima ja tuleb ülelinnaline katastroof. Vaimusilmas nägin juba Delfis pealkirja - Saare naine keeras oma koduveiniga  terve linna solgivõrgu tuksi! Meheke soovitas äraviskamisega veel pisut oodata.

Ootasime paar kuud ja oh imet - pärm muudkui vajus, vein hakkas läbi paistma ja veini värvi minema. Valasime ta veelkord puhtasse klaaspudelisse, et sealt siis hea protsesse vaadata.  Muide vahemärkusena olgu öeldud, et mulle üldse ei meeldi need plastmassist veiniämbrid, olgugi, et neid omale päris mitu tükki ostsin. Suur klaaspudel meeldib aga mulle nii väga, eriti kui ta on punutud korvis. Kahjuks on mul ainult üks normaalse mõõduga pudel ja mitu väiksemat (milliste sisse ei ole mõtet väikest kogust tegema hakatagi). Aga küllap soetan endale tasapisi suuremaid pudeleid veel ja plastnõud jäävad siis ainult ümbervalamise abivahenditeks. Või annan nad ära lihtsalt. Klaaspudel on aga nunnu ka selle pärast, et läbi selle saab oma veiniga suhelda. Vaatad värvi, kirkust, läbipaistvust ja valguse mängu  ning kiidad teda ja ennast ikka ka.

Turboveini maitse oli ikkagi imelik, aga võib olla olin selle asja vastu juba eelarvamusega, sest õlu ega ükski õllejook mulle nagunii mitteüks raas ei maitse. Lasime veel veinil seista ja oh imet - pudeli põhja ei tekkinudki enam mitte midagi! Lõikasime siis nõult õhukindlad kinnitused maha, lisasime veidi hapet, pisut suhkrut ja voila`- partii toredat veini oligi valmis! Ei tea, mitmes päästetud vein see juba oligi? Hea, et käib ikka veinikojas vahel raiskamisvastaseid kontrolle mul. Aga selge on see, et turbopärmi ma enam mitte kunagi ei kasuta. Mulle meeldib, kui normaalsel viisil kääriva veini mulksutajast tuleb kommi-, mitte koduõlle lõhna.

Ja huvitav on nüüd mõelda, et misjaoks selline toode üldse välja mõeldud on? Kas tõesti ainult puskari tootmiseks, mis on ju jummalast keelatud tegevus meie riigis! Turbopärm iseenesest oli muidugi väljamaa toode. Ainuke loogiline põhjus turbopärmi kasutamiseks võiks olla selline, et vein tehakse 2-3 päevaga valmis ja pannakse mitmeteks kuudeks seisma ja küpsema ära. Samal ajal saab nõusid kasutada uute ja uute veinide tegemiseks ehk et tegemist oleks siis tootmisega kuskil veinitalus. Aga kui juba soovitakse suuremalt toota, siis ei pea ju ometi 25-liitristes nõudes sussutama, siis muretsetaks endale ikka sadade liitrite mõõtu ankrud. Aru ma ei mõista selle turbopärmi mõtet.

Mida ma hakkan peale nüüd kahe ülejäänud pärmipakiga? Prooviks kooki teha, pärm on pärm? Peakokast poeg ütleb ikka, et paljud unikaalsed gurmeeroad on alguse saanud just nässu läinud või kiiksuga toidutegemisest. Seniks aga vaatamiseks eileõhtune pärmitu kook Valge Klaaraga.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar