Küsid, mis teed? Vastad - ei tea!

Genialistidel on selline laul. Täiesti juhuslikult Joomalaul nimeks. Kuigi ega laulus öeldud ju pole, millisest joogist jutt. Äkki kakaost? Ma muidugi aimasin, et hakatakse veini-küsimusi küsima ja arvasin, et ju ma ikka vastata ka oskan. Aga võta mulksutajast! Küsimused ei olnudki otseselt veini tegemisest vaid pigem veiniga kaudsemalt seotud. Nii tuligi neid vastuseid uurida, välja mõelda, meenutada, leiutada, oletada. 

Kõigepealt see kõige rohkem küsitud küsimus: 

Kust (sinu) koduveine osta saab? Minu veine ei saagi osta, sest minul on selleks tingimused täitmata. Maksud-load-riigilõivud - oh oleks vaid ainult need!  Ma ei usu, et minust saaks kunagi maal  (ja  ilmtingimata maal) toitlustusega tegeleva turismitalu pidaja, kes on sisse seadnud täiesti eraldi sissekäiguga aktsiisilao, millel ka tõhus tara ümber ja vägevad lukud ees. Muidugi on vaja ka igasuguseid proove võtta ja anda jne. jne. Ega toidukäitlemine tohigi stiihiaks kätte ära minna, aga need tingimused on ikka päris hullud. Ja linnainimene lihtsalt ei tohi ja kõik. Ja üldse - hobi ja raha... Ah, juu jääb;) Nojaa, never say never... 

Samasuguse mõttekäigu teeb varem või hiljem läbi iga veinimeister, kellel miskit head välja tulnud on. Minule meenub aga eelmise riigi aegne tõestisündinud lugu mu ema ja tema maasikatega. Maasikapõld oli suur ja nendega oli tohutult tööd ning nii paljud tahtsid marju osta. Ostjad olid enamasti head tuttavad. Aeti juttu, vaadati iluaeda ja no kuidas sa ikka omainimese käest raha võtad. Pealegi üks tõi kohvipaki, teine sukapüksid ja läksidki tänulikud kliendid ämbritäite punavate marjadega suurt midagi maksmata minema. Ja ma olevat kangesti oma ema moodi, hehee.

Aga hea uudis on ikkagi see, et üleüldse veini teha tohib ja kes väga-väga koduveiniga äri teha tahab, see võib ju siis maale kolida, turismitalu ehitada, seal ka toitlustama hakata ja võidki natuke veinikest müüa. No tegelikult siiski tuhandeid liitreid ja juba rajataksegi Saare- ja Muhumaal megaistandusi igasugu erinevate veinitooret andvate taimedega. Uurisin foorumeid ka ja inimesed on ikkagi väga leidlikud: aga ma ei müügi veini, ma teen teenust ehk et võtan raha ainult veini valmistamise eest! Veel pakutakse välja, et teha oma veinidega vahetuskaupa - mina annan sulle 10 pudelit veini, sina annad mulle võid ja mune, toorest pekki + seinakell ja samovar. Ja kui mul ongi see toitlustav turismitalu, aga seda va aktsiisiladu ei ole ja kui ma pakungi toidu kõrvale koduveine, siis ega ma veini eest raha ei küsi. Küll aga on praad siis pisut kallim, kui veini ka soovitakse. Muidugi kinkida võib oma veine ja niisama anda ilma igasuguste vee- ja kanguseproovideta ning arugi andmata, kas tegid oma veinid steriilses euroköögis või notsulaudas.

• Hästi armas küsimus oli, et kas mul ei olnud kahju leedripuult veini jaoks ilusaid õisi ära noppida? Ei olnud. Võtsin vist õisi ära vaid sajandiku või koguni tuhandiku kõigist ja isegi samadel nö rüüstatud okstel oli suuri marjakobaraid sügisel küll ja veel. Tegelikult ma ei teadnud sel korjamise päeval veel, mis sest avantüürist üldse välja tuleb ja tegelikult olin ma siis veel oma laiutava leedrivõsa peale vihane. Nüüd aga vaatan neid juba heldinult.
• Kuidas teha naturaalset rabarberisiidrit? Tegelikult küsija teadis ise vastust väga hästi, aga ta tahtis kinnitust saada. Mina ei teadnud sedagi, sest ei olnud siidrit kunagi teinud. Igatahes tuli tükeldatud rabarberid suhkruga mitmeteks päevadeks vedima panna ja loomulik käärimine neile sisse lasta.   Siis aga kääriv mahl välja kurnata, see õhukindlalt õlleankrusse panna ja paariks kuuks külma keldrisse jätta. Aga ma tahaks teada, kes ei käiks seal keldris juba paaalju varem kraani kruttimas:) Olen ka kuulnud, et käärima aetud leotis villitakse otse pudelitesse ja pannakse samamoodi külma valmima. 
• Kas veini võib teha suures plastkanistris ja kuidas sellele mulksutaja külge panna saaks? Võib, kui nõu ei anna maitset või keemiat endast välja. Vanasti ei olnudki mulksutajaid. Siis pandi (kummi)vooliku üks ots käärimispudelisse ja teine ots veega täidetud purki. Käärimisnõu ava suleti vooliku ümbert plastiliiniga. Plastnõule võib ka mulksutaja jaoks ise augu teha ja sellele kasvõi kustukummist tihendi meisterdada. Tihendit võib Bauhofides müüdava spetsiaalse kääritamisämbri pealt uurima ja näppima minna, aga tõenäoliselt ostate te siis juba selle u 12€ maksva korraliku nõu ära. Nooja käärimisnõu ava peale on seotud ka kummikindaid, millele nõelaga auk sisse torgatud ja hästi kääriva veinipuntsu kohal oli siis alati priske tervitav käsi püsti, kord kollane, kord sinine, kord roosa. Kasutati veel üht hästi õhukest ja vastupidavat kummi, aga see tuli siis apteegist tuua. Väikestele lastele oli siis seletamist, kui asjandus gaasi täis läks ja uhkelt püsti seisis. Ega nemad küsinud seda, mille jaoks need on? Veinipudeli peale panemiseks loomulikult. Aga nemad nõudsid NEID õhupallideks! :D

• Mis aine see täpselt on, mida kasutatakse veinitegemise juures ja mis vähendab rabarberi liigset happelisust ja mida müüakse Maximas? Mul polnud kõige hämaramatki aimu! Ei olnud mina kunagi süvenenud, mida see rabarberiveini stardikomplektis olev kotike nimega Kitosaani õieti sisaldab ja mida see sõnagi tõlkes tähendab. Aga loogika järgi oletasin, et miski hapet neutraliseeriv ollus peab ta olema ja sõna veinilubi oli ka siit-sealt juhenditest läbi käinud. Et küll ta see siis on. Ja oligi. Küsija tahtis teha rabarberitest täiesti alkoholivaba suvejooki. Hea mõte!