pühapäev, 23. aprill 2017

Juhtus, aga mitte juhuslikult

Olen siin nüüd viis päeva mõelnud, et kas kuulutan või mitte. Aga kuna hetke tuleb nautida, siis praegu tõesti on, mida nautida. Aga alustame pildireaga algusest ehk siis eelmise aasta septembrist, mil tegime taaskord suuremal hulgal õunamahla. 





Veinitegemine võidab meie majas õunamahlast oma osa tänu sellele, et lihtsalt ei jõua nii palju mahla ühekorraga ära kuumutada. Seega läks paar pütitäit puhast mahla ka tiksuma. "Paljas" õunavein oleks väga igav variant olnud ja ühte põnevat taime olin ma juba ammu katsetanud. Küll lisandina, küll põhiainena. Kronoloogiat päris täpselt enam ei mäletagi, aga vein nimega Helepunane lilleke hakkas siin-seal vilksatama juba alates aastast 2014. Ja nagu ikka - vein tuli hästi välja, sai teine muretult laiali jagatud ja ära tarbitud, et oh, küll uue jälle teeb. Aga uus ja järgmine ja sellest järgmine ei tulnud sugugi enam nii head. Ja nagu mu sisering teab, ei teegi ma enam veini nii palju, kui varem.





Lühidalt - seda veini, millest täna jutt,  tegin ma väga hoolega. Põhikoostisosaks on puhas õunamahl ja lisandiks ehk nüansi, värvi ja happe andmiseks ühed ilusad punased õied. Nimeks on tal 

Õun ja Õis

ja ta sai just 5 päeva tagasi Veinivilla ja Maalehe koduveini konkursil väga kõrge hinde. Nagu ma siin ikka omamoodi meetodiga ennast upitanud olen, siis seekord jäi õuna-pirniveinidest minust tahapoole 20 veini, aga osa võttis... 21:)))

Kindlalt tuli kasuks see, et ma ei kasutanud ei pärmistoppi ega selitajaid. Käärimise peatasin pastöriseerimisega, mis on üks kurjavaimu täpisteadus, aga tulemus tasus end vägagi ära.



AGA! Seda rõõmsat rahulolu saan ma nautida ainult loetud aja, sest kui see vein nüüd finaali saab, siis finaalis algab kõik otsast pihta. Täiesti nullist. Ja seal on muidugi kõikide liikide kõige paremad ühes kategoorias koos. Ei loe mitte üksainumas raas ka, et hetkel on viis kategooriat hinnatud ja üldtabelis jagan 1.-2. kohta nende kõikide seas.

Sestap ma siis otsustasingi, et naudin seda vahepealset aega. Mul on tõsiselt hea meel, sest esimest korda, kui oma vahuveiniga Emma finaali sain, juhtus see juhuslikult. Tulistasin nö puusalt ja lõin mütsiga. Aga seekord nägin vaeva. Paistab, et žürii sai sellest aru.  Las selle mitu aastat saladuses hoitud põneva lisatooraine nimi jääb ka siis korraldajate välja öelda, sest korraldus on alati sel konkursil äge:) 

Finaal toimub Haapsalu veinipäevadel 3. juunil. 


















neljapäev, 4. august 2016

Vähese veini viga

See siin on selle aasta esimene postitus veiniblogis. Tõenäoliselt ka viimane. Võib olla kõige viimane üldse. Mõtlen, et selliseid jutuvestmise- ja suuremate emotsioonidega veinilugusid vist enam ei tule. Esiteks seepärast, et kahte blogi väga pidada ei jõua ja mis veel hullem - ka veini teha enam ei jõua. Uus armastus - maakodu - lõi mind veinitegemise hobi käest üle. Nagu üks hea inimene ütles, loeb ta nagunii ainult mu 


sest seal on e l u
Ja ma olen temaga täiesti nõus.


Veini ma valmistan muidugi edasi, aga kindlasti palju-palju vähem ja märksa väiksema entusiasmiga. Näiteks sel aastal olen siiani teinud ainult kolm veini. 

Jõulude eel oli olukord selline, et kõik kohad olid hooaja jooksul kogunenud veinipütte täis, aga pudelitesse jõudis neist ainult hädapärane kogus, sest kõik vabamad hetked olime me ju... teadagi kus. Jõuluks oli vaja majapidamine ikkagi korda teha ja nii rändasid pütid riburadapidi sel(g)itustuppa. Ja ausalt öelda on seal praegugi veel üks terve ja kaks poolikut veininõud. Eelmisest aastast siis.


Siiski-siiski! Nii palju ma ennast ikkagi kokku võtsin, et saatsin ühe veini ka Veinivilla ja Maalehe koduveinikonkursile. Väljavalituks osutus pirnivein, mis oli valmistet puhtast, 100%-sest pirnimahlast. Välja valida ei olnud tegelikult vajagi, sest see oli ainuke vein, mis tähtajaks pudelisse saanud oli ja mis ka üsna hea välja kukkus. 




Tulemus oli keskmine. Pirniveinid pandi õunaveinidega ühte kategooriasse. Kuna õunaveinide tegemise traditsioon on Eestis väga ammune, siis kogu seltskonnas oma punktidega esimese kolmandiku lõppu tulla oli täitsa normaalne tulemus. Mul ei olnud võimalik finaalüritusele ise kohale minna, sestap ei tea ma, mis mu veinile saatuslikuks sai. Aga ma tahaks loota, et ta oli lihtsalt liiga noor veel. Seda on nüüd viimastel aastatel palju seal konkursil toonitatud, et laske oma veinidel pisut kauem küpseda.

Kevadise puhkuse ajal toimus veel üks kiire villimine. Hea, et leidsin Kuressaares poe, kust saab veinipudeleid osta. Tühje muidugi. Siltide kraapimise rõõm (haha!) jäi seega ära. 







Nagu juba eelmiselt pildilt näha võib, oli seekord üks pahandus ka. Nimelt kapslid läksid lõhki. Kunagi varem viie aasta jooksul ei ole sellist asja juhtunud, seega olid kapslid ebakvaliteetsed. Paar korda tekkis ka kahtlus, et käärimise peataja ei teinud oma tööd päris korralikult ära ja pidasin juba plaani oma tarvikute ostutšekke säilitama hakata. Aga ah, ju ta jääb.


Ja siis tuli suur kevad, mis kohati oli nagu suur suvi. Must leeder hakkas täpselt kuu aega varem õitsema! Kõik õitses ja kasvas ühekorraga, igast asjast oleks võinud veini teha - võilillest, kuusevõrsest, roosist, jasmiinist, rabarberist, leedriõiest. Aga aega ei olnud. Suure hädaga üheainuma leedriõie veini ikka valmis keevitasin. Kuusevõrse veini ka. Rabarber õõtsub siiamaani kuuri taga. 



Kohustuslik pilt kollase ämbri ja siniste kääridega.
Leedriõie veini tegemisega on mul suur kogemus, selle teen juba nö une pealt valmis. Aga teiste õieveinide tegemiseks oleks pidanud rohkem süvenema ja korralikult pühenduma. On ju paras müstika lõhnast maitset teha, kas pole?



Vot see kadakavein, mis nüüd järgmistelt piltidelt paistab ja mille villimise jällegi karjuvast vajadusest ette võtsin, kippuski mul paugutama. Õnneks külmas mitte, aga pikemalt soojas olles paar pudelit ennast vahuveiniks pidama hakkasid ikka küll. Ega see villimisvajadus nüüd nii valjusti ka ei karjunud, eks ma ikka ise pakkusin oma pere tähtpäevalisele sellise võimaluse välja. Saadi pealinnas ka maida.



See kott on tegelikult üpris väga kõrge:)))))
Üks kiiruga töö oli veel viinamarjade kevadine lõikus. Mina ei tea, kas tegin seda ka õigesti, aga kahtlaselt palju haljasmassi tekkis tookord. Praeguseks on seda jälle liiga palju, marju väga palju ei ole, aga need on söömiseks, mitte veini tegemiseks.


Meenuski just, et meil on tore ukrainlasest naabrimees. Andsime temale ka ikka vahel mõne veini, küll leedriõit, küll kadakat ja kiitust tuli naabrilt ette ja taha. Kuni ükskord tõi naaber meile suure rohelise pudeli ja ütles, et proovigu me tema veini ka. Küsisime, et millest see on? Tema vastas veidi kohmetult, et ah, see on täiesti tavaline vein... viinamarjast. Midaaaa? Kust need viinamarjad siis..? Ah, need siinsamas kasvuhoones mul kasvavad. Appikene, no nüüd oli mul küll häbi oma põõsaveinide pärast. Ja veel mõtlen, et ilmselt kõige paremad veinid, mis siin eestimaa peal üldse tehtud on, ei ole mitte kunagi mitte ühelegi konkursile jõudnud. 

Täna tegelesin ka natuke veinidega. Selitusse läksid kuusevõrse-, leedriõie ja kirsivein. Suuremast osast kirssidest sai ikkagi mahl ja moos.





Eelmisel pildil toimub veini kurnamine. Ükskord läks mul üks suur lõikelaud katki. Suuremat tükki sellest kasutan edukalt siiamaani, aga väiksemat osa ehk lauajuppi ei raatsinud kuidagi ahju visata. Samas kasutust tal ka ei olnud. Kuni tänaseni. Pott oli sõela jaoks liiga suur ja no mitte kui midagi pikka ja tugevat ei olnud sinna toeks panna. Äkki vaatan - lauajupi ots vaatab seinakapist vastu. Sellest saigi siis sõelale hea kindel tugi. Imelik, kummaline tunne tekkis, et kas tõesti otseti kõik asjad on kuskil ette määratud? Et kui teed õige otsuse, siis saab see tasutud...

Müstikast rääkides.. Meil on terrassil selline huvitav lauakekataend. Täna kattis ta sinna kamalutäie kurke. No hea küll, kas seal põõsaste vahel ei vilksatanud mitte sama naabrimehe rohekas tuulepluus? Suvikõrvits on mu enda oma - seemnest grillini. 



Hmhhh. Nüüd hakkas kuidagi kahju, et selle blogiga lõpetada kavatsesin. Jätaks parem otsad lahti. Ära iial ütle iial. Eks siis korjan jällegi ligi 10 kuu pildid ja tegemised kokku ja teen viimase viimase postituse. Ja seejärel viimase viimase viimase. Jne.


J



esmaspäev, 7. detsember 2015

Plaaniväline villimine

Tänane postitus sai alguse ühest untsuläinud maalkäigust, millest võib lugeda SIIT. Aga võib ka mitte lugeda. 

Selle aasta veiniraamatupidamisele võib joone alla tõmmata. Oma viiendamal hooajal tegin ainult 11 veini.  Neist eelmistel hooaegadel vastavalt 15, 22, 8 ja 3. Kadaka- ja leedriõieveine oli jällegi mitu, erilisematest olid veel piparmündi-kummeli vein ja kuusevõrse-piparmündi vein. Oojaa, kuusekasv ega kummeliõis ei ole teps mitte viinamarjad ja kõrgest` õpetatud pead ei lubaks nende puhul veini nime suhu võttagi. Aga tegelikult. Anna ainult maailmale kätte uusi hullusi, oleks vaid veidigi ambitsiooni oma väikesest rahulikust hobist äri tekitada. 

Kõigepealt villisin ära selle aasta kõige põnevama veini ja viimased 2 l pärmi pealt niristasin kah veel purki selginema, sest nii väärtuslik on see kraam. Nimelt puhtast pirnimahlast tehtud vein, kus happesuse saamiseks oli lisatud mitu kilo kooritud-tükeldatud rabarbereid. Lõhn oli juba praegu pirni-karamelline, maitse tahtis veel ümaramaks küpsemist. Setet ei olnud ja isegi kui midagi peaks veel aja jooksul pudelipõhjadesse ilmuma, siis  on mul sellest jummala ükskõik! Puhtast pirnist ei ole meil varem mahlagi olnud, rääkimata veinist.






Tänu ootamatule ajaülejäägile leidis tee pudelitesse ka punane õievein, mis sobib glögi põhjaks, aga ilma kuumutamata ka kergeks lauaveiniks. Mõlemal veinil kangust Vol 10%. Arvasin end kuulvat, kuidas ka jõuluvana kergendatult ohkas - on, mida pakki panna. 

Ahjaa, nüüd, kui (maal) pikad ja pimedad õhtud tulid, siis ju koorisin-lõikasin õunu kuivatamiseks. Sokke ma ei koo ja kuidas sa istud õhtu otsa käed süles? Ämbritäiest õuntest jäi lõpuks u 400 gr järgi ja peale neljandat ämbritäit oli sellest tööst isu otsas ka. Nii et mõnest Vana pakist võib ka tšipse leida. 








Kergelt represseeritud kiisu veetis nädalavahetuse tormivarjus.




pühapäev, 11. oktoober 2015

Täna ma jutustan sellise loo...

Tere! Kuna ma ei ole ammu veinitegemisest kirjutanud, siis tervitan täna lausa viisakalt ja pidulikult. Veine olen ma vahepeal teinud küll, aga pudelitesse ei taha nad kuidagi jõuda. Suine aeg... Nüüd juba sügisene aeg. Ja kuna kõigeks on antud aeg, siis praegu järelikult ei ole veini villimise aeg.  



Veinikoda on vahepeal lihtsalt mingi muu koda, näiteks homme on ta hoidistekoda. Retseptid on netist välja otsitud ja päeval käisin poest maitseaineid toomas. Poes olid minu järel järjekorras purjakil, elevil noormehed. On meil ju kuulus autoralli-nädalavahetus. Üks poistest vaatas letil mu kaupa ja küsis sõbramehelikult:

Mis sa tegema hakkad, et nii palju maitseaineid ostad?
Mina: Hoidiseid hakkan tegema.
Poiss: Aa, mul mutt teeb ka neid.
Mina:  No eks mina olen ka ju mutt.
Poiss (mõtlikult): Nojah..... seda küll....

Igatahes ühed lustakad hoidised tulevad, seda ma tunnen. Tomatite- ja kurkidega õnnistas mind jällegi ema, porgandid andis maa-naabrimees, kõrvitsalised õnnestus alles suve lõpu poole kasvama saada ja õunad kasvasid ise. 

Laest maani


Põhjamaa banaan




Õunapuud kandsid sel aastal vähe, ainuke pirnipuu andis aga väga palju saaki. Meie aias tähendab vähe õunu seda, et komposti läheb ainult mõni kärutäis, suuremaid korjamise kordi on kõigest paar-kolm  ja mahla saab täpselt parasjagu. Parasjagu tähendab aga seda, et jätkub ka kaheks aastaks, kui järgmisel aastal mingil põhjusel mahla ei saa. Sellist asja ei ole küll kunagi varem juhtunud, aga teadagi mis ajastust tulnutena on mõned kiiksud visad kaduma. Raamatupidamine ütleb siis seda, et 

Õuna-pirni mahla saime 63 l
Pirnimahla 66 l
Õunamahla 49 l

Veinideks raatsisin eraldada kokku 50 l ja tulevad need järgmised:

Pirni-rabarberi vein
ja
Vahuvein õunamahlast väikese vaniljega.

Ja kogu selle rapsimise sügavam eesmärk ei ole mitte suure mahlakoguse varumine vaid see, et saaks puud võimalikult kiiresti tühjaks, aia puhtaks ja tööd kaelast ära, et lumi võiks tulla ning me ise saaks puhata ja mängida. Seekord läks õnneks. 



Ühe õunapuu all oli äkitsi meeämber - meil on ka linnanaabrimees mesinik:)

Õuna-pirni



Öökülma tulek oli seekord vägagi ette teada. Õueviinamarjadel peaks nüüd see kõige õigem maitse käes olema. Kuigi veiniks tohib nimetada ainult ja ainult viinamarjadest tehtud jooki, siis mina vaevalt oma paari viinapuu saagist kunagi veini teen. Aga kõik nad on juhtunud mul väga magusad sordid. Jah, isegi tänavuse, külma suvega. Kõige magusam on Sommerset seedless. Ta oli magus juba septembri keskel, kui pooled marjad veel rohelised olid. Seemneid ei ole sel sordil üldse tunda, väga rosinalik mari.

Sommerset seedless septembris

Sommerset seedless oktoobris


Ma ei ole ikka veel viinapuude lõikamist endale päris selgeks teinud, sestap on marjad pisikesed. Guna ja Zilga on meil alles teist aastat ja ksvatasid vaid mõned marjad, aga maitsed saime teada. Guna on suuremarjaline ja seeme on ka suurem:

Guna

Ja Zilga on tumesinine mari, mõnusalt vürtsika maitsega:

Zilga


September
Nüüd on aias veel vaid mõned taliõunad. Kui jõuan, teen moosi või kuivatan. Ja leedrimarjad! Musta leedri marjadest ma veini ei tee, sest see vein kipub tulema animaalse maitsega. Ilmselt sobib see mari mingile muule viljale või mahlale lisaks. Aga huvitav on, et leedrimoosil küll mitte ühegi looma maitset juures ei ole. Väga mõnus moos on, kui just seemneid ei karda või siis veel parem, kui seemned-nahad välja sõeluda. Ja sobib neid marju ka otse loomulikult õuntele lisada. 




Ja täna ongi juba homme ehk siis pühapäev! 

Kollaseid kirsstomateid noppisin pikkadelt rootsudelt terve kilo kokku. Need panin tarrendisse. Pole ma varem kunagi marinaadi tarrendanud (kui kala välja arvata) ja ammugi mitte ei ole ma purke ahjus kuumutanud. Aga käsk on käsk.


Seejärel tuli lahendus leida kolmveerandile ämbritäiele kurgijunnidele. Egas midagi, püüdsin need kurgikoored siis kuidagi ära väärindada, sest sees oli juba suur seemnesodimöll. Taaskord oli seks puhuks netist üles otsitud särtsukurkide retsept. Purki jõuavad need alles homme.



Ja siis hakkasin tšatnit tegema. Mõtlesin, et teen seda kahte sorti - rosinate ja karriga ning oliivide ja terava paprikaga. Tegelikult läks nii, et tuli kõik ühes möks. Karri jätsin igaks juhuks üldse panemata ja porgand - see lihtsalt ununes panemata. Põhikomponent oli jämedalt riivitud kõrvits, lisaks sibul, küüslauk, tomat, till, sool, suhkur, pipar, äädikas. Keeduvedelikuks läks potipõhja 1/4 pdl seisma jäänud enda tehtud õuna-vahuveini. 



Katselaborist, ehk õuest kuuriseina pealt, tõin ära viimased viinamarjad. Guna maitsele ei tulnud külmakraadid kasuks, lausa liiga läägeks olid marjad muutunud. Aga see imeline Sommerset seedless on igat moodi hea, ka külma saanuna. Zilga kolm kobarat olid juba varem ära söödud. 

Oktoober